Emotsionaalne printsess

Täna hommikul siis läksin kliinikusse, et oma niitidest lahti saada...
Pooltest sain lahti, ülejäänud esmaspäeval.
Mis siis juhtus..
Mõtlesin, et ma ei hakka väga hommikusöögima mässama, et käin seal ära ja siis tulen koju mõnulema.
Koha peal selgus et olen neljas inimene... kliinik polnud veel avatudki ja juba saba ukse taga.
Täitsin vajalikud paberid ära, maksin 120 dollarit ja sain arsti juurde.. selle poole tunni jooksul, mis ma ootasin, läksid närvid jumala läbi... tahtsin täiega põgeneda.. ju siis sisetunne midagi aimas.
Arst nii kui nägi siis uuris, et kas ma olen haava kinni katnud viimased 2 nädalat. Mina, et loomulikult lahtine haav ju, mustuse eest olen püüdnud kaitsta, et vahel öösiti ja õhtuti annan ikka õhku ka. No tuli välja, et vähe on haav õhku saanud... liiga pehme on ja ta võttis välja need õmblused mis sai, aga teised jättis sisse.  Temagi mainis, et sul on ikka päris korralik haav siin.
No ma ei saa aru, tekib tunne, et inimesed iga väiksema kriimuga ka jooksevad kliinikusse.
Mind tuleb sundida ka sellise haavaga.
Samal ajal kui arst mulle pingsalt üritab silma vaadata ja kirjeldab, mis toimub mu haavaga, seda enam muutun mina jumala emotsionaalselt ja mingi hetk tunnen, et mul hakkab sees keerama ja pilt tahab tasku kiskuda.
Tema ikka, et vaata siia ja vaata haava.. mina et ma ei taha, mul hakkab halb. Siis sai mees lõpuks aru, et mul tõesti tahab pilt tasku kiskuda... ise seletab samal ajal edasi ja üritab otsa vaadata. No ära vaata mulle otsa kui mul pisarad voolavad eks... natuke privaatsust palun. suur inimene ja silmad märjad.. -  häbi on ka vähe eks. Ja see niitide välja võtmine, et näpistab aint...  no  ma ei tea laske end mitu korda järjest  näpistada teravalt...
Muud poel midagi öelda selle kohta.
Ma arvan, et söömata olek ei olnud ka väga tark... arstionu sai mulle tuult lehvitada ja oli päris mures mu pärast, et ma vist näost jälle valge olin. Tema arvas alguses, et ma olen lihtsalt frustreeritud et niite välja ei saand võtta ja seepärast nutan.  Ma siis lõpuks ütlesin, et ma ei talu haavu ja verd. Ma loodan et ta mulle esmaspäeval lektüüri ei pea mis seal toimub või ta saab jälle mulle tuult lehvitada.. Fui! :))
Igatahes nüüd on mul karm käsk 4 päeva mitte midagi peale panna haavale ja siis esmaspäeva hommikul kell 8 saan taas elavasse järjekorda minna. Juhhuuu
 Ma ei tea aga mul on mingi komme liftist tulles kogu aeg valele poole keerata ja täna oma uimase peaga püüdsin täiega võtit auku suruda ja no ei saa, kontrollin no on õige võti.. lõpuks tehakse seest uks lahti ja pisike hiina mees vaatab otsa.. BINGO vale uks! Püüdsin hiinlaste juurde sisse murda.
Ilmselgelt ei ole aju väga aktiivne.

Nüüd ma sõin kõhu täis ja keeran unele.
Mulle väga meeldib see vaade aknast mis mul on.. aegajalt ma lihtsalt seisan ja vaatan...
Aaa, te vis veel ei tea täpselt milline vaade... no kunagi näitan :)