Umbes selline ta siis oli ja tuli, minu kauaoodatud igatsus ja unelm ja reaalsus- see aastakene Vancouveris.
Ma ei ole suur kahetseja ja ma ei tahagi seda olla.. Olen õnnelik, et ta oli selline nagu ta oli ja kui süda ja hing ihkavadki vahel midagi enamat, siis see on ju normaalne. Enamat selles vallas, kas ma nägin ja tegin piisavalt, aga ma tahan mõelda, et vastavalt olukorrale ja võimalustele ma teostasin väga palju oma unistusi, ületasin nii mõnegi hirmu ja panin end proovile. On olnud raskeid hetki, aga need ülevad hetked ja emotsioonid, eriti,mis olid selle aasta lõpu poole, ületavad kõik alguse raskused ja ma olen vabandage väljenduse eest sitta kanti rahul oma otsusega minna! Jah ma oleksin olnud veel pool aastakest, aga nüüd olles juba Dublinis, meeldib mulle siin aina enam - kuidagi kodune on olla. Dollarid versus eurod - nagu ka rääkides võtab veel aega... samuti unerütm.. aga mul on tõsiselt head sõbrad siin, kes on teinud mu elu lihtsamaks ja mul on ikka väga vedanud elus... ehk ma olen siis päris normaalne kuju kui mu sõbrad mind nii toetavad. heh.
Viimastest päevadest Vancouveris siis..
2 viimast ööd olin Ciarani ja Karini juures, peamiselt lihtsalt võtsime rahulikult, nautisin ilusaid vaateid nende akendest Vamcouverile ja sain veel lõpus Robertiga ka kokku enne äratulekut - eh see tüüp on ka ikka tore naljamees.
Kulutasin ära enamuse igal pool poodidest antud kingitustest jne - ega midagi ei või ripakile jätta ju...
Patricku päeval me õue ei jõudnudki.. see tähendab mina jõudsin aga vihma sadas päris kõvasti ja ega ma kaua ei viitsinud liguneda... Liz ootas kuni töömehed talle vee tagasi annavad.. aga seda ei juhtunudki sel päeval.. lõpuks läksid nad nii minema, et ta isegi vetsu ei saanud... Halloo??!! Et nagu keerame asja tuksi ja siis vahet pole mis elanikest saab?? komejandid..
Karin ja Liz tulid lennujaama ja enne lendu tegime veel ühe kokteilikese ka lennujaamas... - mina lootuses et ehk aitab magada... (tegelt ka eksju) ja lennuki peal õhtusöögiga samal eesmärgil ühe veini ja teate natuke aitas ka... Magasin küll sellisel moel, et kogu aeg üles ärkasin, aga ka need paar minutid korraga on parem kui üldse mitte.
Tegelikult oli kogu see lahkumine ikka väga uskumatu ja mulle ei jõudnud kuidagi pärale... Lizil olid silmad märjad ja oi kui raske on näha sõpru nutmas... ja veel, et sina oled selle põhjustajaks...
Üldiselt läks kõikides lennujaamades jube kiirelt ja lihtsalt, pagasi limiit oli 1 kott ja 23 kg - minu oma oli ligi 26 aga sain läbi ilma maksmata.. juhhei.
Lennukis mingi hetk nn "tukkumise ajal hakkas aegajalt imelikke hääli tulema, alguse ei pööranud eriti tähelepanu, et teenindajad vms seal läheduses olevas köögis mulisevad jne..
.... Siis sain aru et keegi üürgab laulda.. nii lühilausete kaupa aegajalt.. panin klapid pähe aga see ei aidanud, see rida eespool istuv naisterahvas lihtsalt läbi une üürgas ja ikka kõripõhjast... ja no sõnad olid midagi sellist, et sa tapad mind oma tegudega või sa põhjustad mulle probleeme!! Mida põrgut, mul käis peast läbi, et tema oma "laulmisega" põhjustab lennukis palju probleeme teistele. Noh kergelt humoorne hetk kui unesegane rahvas kõik üles ehmatab. See ei olnud selline ühene laulmine vaid lauseke siit ja lauseke sealt - tädike oli joonud natuke veini ka ma panin eelnevalt tähele - ju siis laulis läbi une. Osad räägivad, osad kõnnivad, aga näe osad laulavad.. :))
Igatahes stjuardesse näha polnud ja siis üks proua tagant poolt tuli ja raputas selle tütarlapse üles, mainis, et nad kuulevad teda ka 3 rida tagapool... Vahva.. no päriselt ka, mõnusalt naljakas. Peale seda olin ma päris ärkvel ja otsustasin pimedat taevast vaadata.. aga mida mina nägin.. pool taevast oli roheline (lennanud olime umbes 3 tundi) alguses mõtlesin ise, et ei tea, hommik vist tuleb aga siis sain aru et ohhooo ega ikka ei ole küll hommik - virmalised. Pilti ei teinud, sest ei tahtnud oma fotokaga rohkem magajaid häirida.. vahtisin tunnikese vist või niikaua kuni silmad uuesti kinni vajusid.. järgmisel korral avades oli juba valgem väljas. Vägev, väga vägev! Peaks mainima, et 2 aastat tagasi kui ma Riina ja Merjega 17 märts lumehotellis ööbisime, siis oli Eestis ka vägev virmalistemäng - ja sel aastal samuti.. Jätke siis kuupäev meelde! 17.03!! St. Patricku päev, minu Euroopasse saabumise päev, Virmaliste päev, Päev, mil veetsin öö lumehotellis (miinus 5 kraadi), sõitsin esimest korda lumesaaniga... jäi meelde jah .. 17 märts!!
Tegelikult oli päris äge lennukiga lennates näha öist Vancouverit... kõik need ilusad tuled jne... ja siis voolas paremast silmanurgast ka üksik pisar, ikkagi veits kahju ju. Tsipake turbulentsi oli ka tunda mägede kohal jne.. näha neid polnud, aga tunda küll. :)
Rocky Mountains!!
Dublinis ootas mina lennujaamas Annika ja tõi mind Natasha juurde. Annika oli isegi vaadanud minu lendu sel ajal kui ma Gröönimaa kohal olin ja lausa luges päevi minu saabumiseni. Mega armas.
Kui mul mingid meenutusi veel Kanadast meelde tuleb, siis lisan, aga edasi tuleb uus blogi Dublini elust...
Aitäh, kes lugesid ja viitsisid sellest osa saada ning veel suuremad tänud perele ja sõpradele üle kogu maailma - te olete parimad! Armastan.
P.S Inglise keelne Iiri blogi saab lugeda siit http://myleprechaunland.blogspot.ie/
Ma ei ole suur kahetseja ja ma ei tahagi seda olla.. Olen õnnelik, et ta oli selline nagu ta oli ja kui süda ja hing ihkavadki vahel midagi enamat, siis see on ju normaalne. Enamat selles vallas, kas ma nägin ja tegin piisavalt, aga ma tahan mõelda, et vastavalt olukorrale ja võimalustele ma teostasin väga palju oma unistusi, ületasin nii mõnegi hirmu ja panin end proovile. On olnud raskeid hetki, aga need ülevad hetked ja emotsioonid, eriti,mis olid selle aasta lõpu poole, ületavad kõik alguse raskused ja ma olen vabandage väljenduse eest sitta kanti rahul oma otsusega minna! Jah ma oleksin olnud veel pool aastakest, aga nüüd olles juba Dublinis, meeldib mulle siin aina enam - kuidagi kodune on olla. Dollarid versus eurod - nagu ka rääkides võtab veel aega... samuti unerütm.. aga mul on tõsiselt head sõbrad siin, kes on teinud mu elu lihtsamaks ja mul on ikka väga vedanud elus... ehk ma olen siis päris normaalne kuju kui mu sõbrad mind nii toetavad. heh.
Viimastest päevadest Vancouveris siis..
2 viimast ööd olin Ciarani ja Karini juures, peamiselt lihtsalt võtsime rahulikult, nautisin ilusaid vaateid nende akendest Vamcouverile ja sain veel lõpus Robertiga ka kokku enne äratulekut - eh see tüüp on ka ikka tore naljamees.
Kulutasin ära enamuse igal pool poodidest antud kingitustest jne - ega midagi ei või ripakile jätta ju...
Patricku päeval me õue ei jõudnudki.. see tähendab mina jõudsin aga vihma sadas päris kõvasti ja ega ma kaua ei viitsinud liguneda... Liz ootas kuni töömehed talle vee tagasi annavad.. aga seda ei juhtunudki sel päeval.. lõpuks läksid nad nii minema, et ta isegi vetsu ei saanud... Halloo??!! Et nagu keerame asja tuksi ja siis vahet pole mis elanikest saab?? komejandid..
Karin ja Liz tulid lennujaama ja enne lendu tegime veel ühe kokteilikese ka lennujaamas... - mina lootuses et ehk aitab magada... (tegelt ka eksju) ja lennuki peal õhtusöögiga samal eesmärgil ühe veini ja teate natuke aitas ka... Magasin küll sellisel moel, et kogu aeg üles ärkasin, aga ka need paar minutid korraga on parem kui üldse mitte.
Tegelikult oli kogu see lahkumine ikka väga uskumatu ja mulle ei jõudnud kuidagi pärale... Lizil olid silmad märjad ja oi kui raske on näha sõpru nutmas... ja veel, et sina oled selle põhjustajaks...
Üldiselt läks kõikides lennujaamades jube kiirelt ja lihtsalt, pagasi limiit oli 1 kott ja 23 kg - minu oma oli ligi 26 aga sain läbi ilma maksmata.. juhhei.
Lennukis mingi hetk nn "tukkumise ajal hakkas aegajalt imelikke hääli tulema, alguse ei pööranud eriti tähelepanu, et teenindajad vms seal läheduses olevas köögis mulisevad jne..
.... Siis sain aru et keegi üürgab laulda.. nii lühilausete kaupa aegajalt.. panin klapid pähe aga see ei aidanud, see rida eespool istuv naisterahvas lihtsalt läbi une üürgas ja ikka kõripõhjast... ja no sõnad olid midagi sellist, et sa tapad mind oma tegudega või sa põhjustad mulle probleeme!! Mida põrgut, mul käis peast läbi, et tema oma "laulmisega" põhjustab lennukis palju probleeme teistele. Noh kergelt humoorne hetk kui unesegane rahvas kõik üles ehmatab. See ei olnud selline ühene laulmine vaid lauseke siit ja lauseke sealt - tädike oli joonud natuke veini ka ma panin eelnevalt tähele - ju siis laulis läbi une. Osad räägivad, osad kõnnivad, aga näe osad laulavad.. :))
Igatahes stjuardesse näha polnud ja siis üks proua tagant poolt tuli ja raputas selle tütarlapse üles, mainis, et nad kuulevad teda ka 3 rida tagapool... Vahva.. no päriselt ka, mõnusalt naljakas. Peale seda olin ma päris ärkvel ja otsustasin pimedat taevast vaadata.. aga mida mina nägin.. pool taevast oli roheline (lennanud olime umbes 3 tundi) alguses mõtlesin ise, et ei tea, hommik vist tuleb aga siis sain aru et ohhooo ega ikka ei ole küll hommik - virmalised. Pilti ei teinud, sest ei tahtnud oma fotokaga rohkem magajaid häirida.. vahtisin tunnikese vist või niikaua kuni silmad uuesti kinni vajusid.. järgmisel korral avades oli juba valgem väljas. Vägev, väga vägev! Peaks mainima, et 2 aastat tagasi kui ma Riina ja Merjega 17 märts lumehotellis ööbisime, siis oli Eestis ka vägev virmalistemäng - ja sel aastal samuti.. Jätke siis kuupäev meelde! 17.03!! St. Patricku päev, minu Euroopasse saabumise päev, Virmaliste päev, Päev, mil veetsin öö lumehotellis (miinus 5 kraadi), sõitsin esimest korda lumesaaniga... jäi meelde jah .. 17 märts!!
Tegelikult oli päris äge lennukiga lennates näha öist Vancouverit... kõik need ilusad tuled jne... ja siis voolas paremast silmanurgast ka üksik pisar, ikkagi veits kahju ju. Tsipake turbulentsi oli ka tunda mägede kohal jne.. näha neid polnud, aga tunda küll. :)
Rocky Mountains!!
Dublinis ootas mina lennujaamas Annika ja tõi mind Natasha juurde. Annika oli isegi vaadanud minu lendu sel ajal kui ma Gröönimaa kohal olin ja lausa luges päevi minu saabumiseni. Mega armas.
Kui mul mingid meenutusi veel Kanadast meelde tuleb, siis lisan, aga edasi tuleb uus blogi Dublini elust...
Aitäh, kes lugesid ja viitsisid sellest osa saada ning veel suuremad tänud perele ja sõpradele üle kogu maailma - te olete parimad! Armastan.
P.S Inglise keelne Iiri blogi saab lugeda siit http://myleprechaunland.blogspot.ie/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar