Eile kella kaheteistkümneks pidin minema Granville Island (tõlkes saar) intervjuule. Tegelikult see ei olegi enam saar, aga nimi tal on selline ja keda huvitab saab inglise või prantuse keeles lugeda juurde siit http://granvilleisland.com/
Mina pean tunnistama, et pole väga tudeerinud seda lehte.
Sinna on tehtud turg ja omaette külakene, kus käib vilgas elu, eriti suviti. Seal on butiike, kohalik õlletehas, restorane, baare ja tavaliselt mängib keegi seal ka mingit muusikat kuskil õues. Vilgas elu ja palju kohalikke aga ma arvan, et enamus turiste, kes Vancouverit külastab, põikab ka sinna.
Turg ei ole nagu meie turud loomulikult, kuigi ma arvan, et Eestis on see "Turumajandus" ka vähe paranenud aastatega.
Läksin sinna bussiga ja jõudsin liiga vara, siis tegin päikese käes pingi peal aega parajaks ja mõni minut hiljem hakkas üks noormees seal vabas õhus pilli mängima ja laulma nii et aeg läks ruttu. Läksin mingi 20 minutit varem kohale, lasti umbes 5 minutit poes ringi vaadata, siis rääkisime 5 minutit juttu, ütles millal soovib et alustaks uus töötaja ja palju palka maksab ja lubas esmaspäeval teada anda. Normaalne. Selline intervjuu! :D
Seega kaks valikut on, et kas ma meeldisin ja ma saan selle töö või ei meeldinud ja ma ei saa seda tööd.
Butiik ise on ikka eht butiik, vahva sisekujundusega ja kunstiline.
Eks näis mis saab.
Paaril viimasel nädalal olen suht aktiivset elu elanud, küll on igasusguseid asjatoimetusi ja vabad päevad ning aeg üldse lausa lendab siin väga väga kiiresti. Eile peale intevjuud, tegin väikese uinaku ja siis koristasin ja vaaritasin süüa. Milline tihe päev. Täna oli siis kolmas vaba päev järjest ja oi kui mõnus oli hommikul voodis mõnuleda. Hommikuti on mu tuba mõnusalt jahe ja siis võid enda nagu kass kerra tõmmata ja lihtsalt olla ja aknast päikest ja sinist taevast imetleda.
Mulle on korduvalt räägitud sellest marketist, kust puu-ja juurvilju palju odavamalt saab. See on kuskil 15minutit jalgsi mu kodunt Chinatownis. On tõepoolest odavam. näideks murelite hind oli 2-3 korda odavam kui mujal. Ma olen nii suurt isu murelite järele tundnud, et pidin ka karbikese ostma. :D
Peale lõunat hakkab päike minu toa ja rõdu poole paistma ja siis läheb toas suht soojaks. Praegu kobisingi rõdule kirjutama. saab natuke päikest ja tuult. Kui homseks nina põlenud on siis...
Peaks vist kolmapäevasest matkast ka kirjutama midagi...
Koht ise on Põhja-Vancouveris ja sinna saab kas erinevate bussidega, aga võib võtta ka merebussi ehk siis praami ja sealt edasi tavalise bussiga. Praamid on mõnusad ja avarad, aga kahjuks õues olemise võimalus puudub. Sõit on umbes kümmekond minutit ja pilet on sama mis bussidelgi, aga ei pea ummikus istuma. Nii et kuna nädala sees on vaja maksta tsoon kahe eest, siis komposteerid pileti ära enne praamile minekut ja teispool merd sõidad sama piletiga bussi peal edasi. Pilet kehtib umbes tund ja.40 minutit minu arust, kui vaadata kelle alates esimesest komposteerimisest. Nädala sees ja õhtul peale 18.30 on kõik tsoon ühe hinnaga. Siin on trollid ka, aga neid kutsutakse ka bussideks. :)
Ma muidugi klõpsisin päris palju pilte seal metsas, aga no tihti juhtub see, et silmaga näed seda vaadet ja ilu palju paremini kui see, mis ta pildil jääb. Silmaga kõõritad puude oktse ja lehtede vahelt läbi, aga pilti sellest kohast ei tee.
Teel sinna, bussiga sõites, aga sattusime peale filmivõtetele. Neid on siin palju, aga minu jaoks peale sattuda esimene kord. Kahjuks näitlejaid ei näinud ja pole õrna aimugi, mis filmiga tegu.
.
See jõgi ehk kanjon nagu teda nimetatakse... on nii kristallpuhas ja muidugi külm. Soojaks ei lähegi. Vahel inimesed käivad mööda tehtud loodusrada ja ei vaevugi nn nurga taha piiluma. Meie Kariniga ikka alguses panime kogu aeg teest kõrvale... ikka otsisime paremaid vaateid ja olime nagu kaks aktivisti.. et ohh läheme sinna ja no lähme vaatame siia ka ja ikka ei lähe tee peale tagasi :D Tegime enda elu raskemaks, turnisme mäest üles, hoides puujuurtest kinni.. oi meil oli põnev. Hiljem, kui jalad väsinud, siis me enam nii väga ei usaldanud igale poole ronida.
Mingid teised vaatasid meid kui hulle kui me jalgupidi seal külmas vees jalutasime. Tegelikult kaua järjest olla ei saa, sest valus hakkas jalgadel ja kui veest välja tuled siis on selline põletav tunne veel natuke aega. Aga no nii kui hakkas parem, läksime jälle tagasi. Hullud noh. :D
Karin on väga lahe, ta on ka "minu inimene", meil on sarnane huumor ja tegelikult me oleme kahes koolis koos käinud ja temagi on aastaid Iirimaal olnud. Ma olen kindel, et me olem kohtunud, aga vat tuttavaks pole saanud. Ta tegi mulle veel sellise vahva pakkumise, et kui ma aasta möödudes koju lähen ja viimane kuu reisida tahan, siis võin nende juures elada, et ei peaks üüri maksma. No on lahkeid inimesi maailmas, ma ei tea, kas mina oleks selle peale tulnud?!
Mina sain sellel aastal esimesed vaarikad põõsaste küljest. Seal metsas kõnides. Nii kollaseid kui punaseid. Algul vaatasin, et on nagu vaarikad, aga samas ei ole ka. Karin veel hoiatas, et ärgu ma igaks juhuks söögu, kes teab. Ise mõtlesin ka et no paljugi mis võib olla, aga siis läks mingi kohalik mööda ja ma küsisin temalt. Olidki vaarikad, aga marja tekstuur oli nagu rohkem põldmarja oma.. maitse siis põldmarja ja vaarika segu. :D Kollased olid parema, sest vist rohkem valmis. :P
Nüüd ma panen siis portsu pilte ja midagi juurde kirjutada kommentaariks.
Kuna pilte on palju, siis teen eraldi albumi picasas ja panen lingi siia, siis need, kes viitsivad vaadata pilte, saavad seda seal teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar