Teist hommikut järjest pillasin võipaki maha... mis mõttes?? :)
Tegelikult tahtsin kirjutada ühest naisest, naisest, kellega ma võibolla järgmised kuus kuud koos elan. Läksin ühte tuba vaatama, selline mõnus rajoon - natuke meenutab Nõmme kanti.
Vaikne ja rahulik, palju rohelust.
Maja tunuds ka selline armas.
Okei ma ei eita, et esimesed 10-15 minutit ma ehmusin natuke...
Tualeti poti kõrval on raam ja tugi, mis vanemaid inimesi aitab.. kõikjal on sellist vanainimese sisustust näha..
Samas tuba on piisavalt suur ja ruumi on omajagu ka kappides.
Kõik on olemas ja hind on 250 dollarit kuus soodsam.
Jalgsi umbes 30 minutit tööle.
Naine tundus vanem kui minu praegune korterikaaslane, kodu on ka natuke vähem moderne, palju nipsasjakesi ja ka kunstlilli. No nagu vanaemale oleks külla lainud. Ilmselgelt naine armastab elevante, sest kujukesi oli kõikjal. Laual raamides ja seintel pildid... Ja läpakas on facebook lahti!!!
Hakkasime rääkima ja tõesti mul oligi selline tunne, nagu oleksin vanaema juures kohati.Nii mõnus ja samas ma tundsin kerget kurbus, et mul ühtegi vanavanemat enam elus ei ole. Mul olid maailma parimad vanavanemad ja üleüldse maailma parimad sõbrad, vend ja õde ja vanemad. Keegi meist ei ole täiuslik, aga me peame hindama meile lähedasi oma elus iga päev.
Igatahes oli see proua samas vägagi elurõõmus. Tema abikaasa suri 3 aastat tagasi, tal endal on olnud vähk.. elu ei ole kerge olnud ja on selgelt näha kui väga ta igetseb oma abikaasat. 56aastat kooselu ja tunded on püsinud - harva leidub veel sellist.
Ühel hetkel kui me rääkisimie elust, siis ta palus mul ümber pöörata ja ma nägin pilti tema mehest noorena koos Elvisega!! Jaa Elvis Presleyga. Ma olin sõnatu. Tema mees oli muusik, tegi tausta humoristidele ja oli näitleja. Neil oli kuni mehe surmani kaks itaalia restorani. Ühes nende restoranis Michael Buble alustas oma karjääri. Naine ei uhkeldanud sellega vaid rääkis sellest kui mitte midagi erilist. Mina muidugi hüppasin vaimustusest diivanil ega suutnud kõrvu uskuda. Ärge nüüd kujutage ette et ma jalgupidi diivanil trampisin, ega ma Tom Cruise ei ole... ja natuke vara on veel selleks.
Teate kui huvitav oli temaga rääkida, meil noortel, on vanematelt inimestelt palju õppida ja nende elus on palju sellist juhtunud, millest me tegelikult kuulda võiksime ja tahaksime.
Homme lähen vaatan veel teisi kohti, aga kui midagi paremat ei leia ja see proua kedagi meeldivamat kui mina ei leidnud, siis ma kolin alates Septembrist "vanaema" Anne juurde.
Loomulikult hakkan ma Jenessaga elust puudust tundma, aga uues kohas on ka väike koerake.
Pean tunnistama, et ma ei ole end iial väga kitsa silmaringiga inimeseks pidanud, aga Kanadas olles ma tunnen, et see avardub väga palju. Need neli kuud on olnud väga õpetlikud minu jaoks.
Ah jah, täna sai ju neli kuud Kanada elu ja 2 kuud blogi pidamist.
Tänud, kes viitsivad lugeda. Ma tean ühte, kes minu blogi hommikuti nagu ajalehte kohvi kõrvale loeb... Ja nagu ta ise ütles, et aegajalt tuleb ikka pettuda... et midagi uut pole, aga ma loodan, et saan selle andeks. Aitäh lugejatele, tore on teiega oma tegemisi ja mõtteid jagada ja kunagi tulevikus on endal ka ehk huvitav meenutada.
varsti saan Annaga kokku, tal on sünnipäev...
ja homme õhtul peale kõiki korterivaatamisi on siis ilutulestik.
Aitäh Sulle!! See tähendab palju minu jaoks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar