täna saab siis 2 kuud minu saabumisest Native Americans maale!
Ma ei ole kunagi olnud suur päeviku pidaja ja ma ei tea kui kaua seda blogi ka jagub, aga kuna mulle on korduvalt mainitud ja vahel on endalgi tahtmine asju kirja panna, siis teen selle triki ära. Pealegi samu asju korduvalt eraldi kirjana saata oleks tüütu ja liiga aeganõudev.
Püüan hoida seda blogi piisavalt tõetruu ja ausana aga samas ka piisavalt positiivsena.
Kokkuvõttena võib öelda, et juba minu saabumine siia ei olnud sugugi nii et hüppan lennukile ja hopsti kohal ma olengi. loomulikult pidid Saksamaa lennujaamd streikima ja tänu sellele sai minu kolmest lennust 4 ja seda 24h hiljem plaanitust. Ja reisi pikkuseks võib alates kodunt lahkumisest kuni siia jõudmiseks täheldada umbes 30 tundi.
Neljast lennust kahe peal keegi minestas ja pidevalt käis mingi teema - eriti esimesel lennul Tallinnast Frankfurti (see lend jääb mulle alati meelde ka seoses mehega kes norskas nagu traktor).
Kõikides lennujaamdes oli mul vähemalt 3 tundi aega (välja arvatud selles kus mul seda vaja oli - Torontos) - kõige nõmedam oli Londonis sest seal oli liiga palju karjuvaid pubekaid ja inimesed eks mind teavad, siis mul on nn allergia pubekate vastu. Minu jaoks on pubekate kamp nagu narkouimas inimesed - ettearvamatud ja ausalt öeldas ma püüan neid alati vältida. Brrr juba mõte neist ajab mulle judinad peale!
Ma ei tea kas te mäletate või teate miuke tore tsirkus mul Torontos oli??
Teoreetiliselt peaks ju lennujaam viisavaba tsoon olema või mis??
No ei ole Kanadas eksole. mul oli umbes tund ja 15minutit aega ühelt lennult teisele jõudmiseks ja immigratsiooni osakonna külastamiseks. Ahjaa pagas oli ka vaja välja võtta ja uuesti check in teha..
Aega tundub nappivat, eksju??
Igatahes spurtisin ma lennukilt ja vut vut siis et teada saada mis ma tegema pean. Kuna tollideklar oli lennukis juba valmis tehtud siis põrutasin aga immigratsiooni osakonda... Loomulikult oli seal järjekord.. Ja ärge unustage, et selleks ajaks olin ma üle 20 tunni juba reisinud ja eelneval ööl maganud 2 tundi... Igatahes hoidsin ma positiivselt meelt.. veel. Tegemist oli ju minu unistusega ja mis sest et ei olnud minu lõplik sihtkoht, ma olin juba Kanadas!!
Jäjekord võttis umbes 10-15 väärtuslikku minutit. Lõpuks siis tormasin vaba ametniku juurde ja tegin oma tavapärast small-talki. Ütlesin ka talle et mul on igast pabereid talle näidata kui ta tahab, alates kindlustuset lõpetades panga väljavõtte koopiaga.
Onu aga ei tahtnud muud kui paberit et olen viisa saanud ja passi! Klammerdas viisa mulle passi ja ütles Tere tulemast.
Einoh jee ju et nii lihtsalt läks....
Edasi ei läinud enam nii lihtsalt.
Tormasin siis oma pagasi järele. Ootan ja vaatan kuidas pagas tuleb ja tuleb, aga ei ole minu oma. No ei ole noh. Pagasit tuli oodata ikka megakaua, sest neid kohvreid oli NIIII palju.
Ütleme nii et seal ootasin umbes pool tundi ja siis sain aru et okei minu oma ei ole. esimest korda oli minu pagas maha jäänud! ja mu lennuni oli umbes 25minti aega!! Siis mind jooksutati veel erinevatesse kohtadesse, et ehk on seal. No ei olnud. Lõpuks lennufirma ütles et Vancouveris pean täitma ära avalduse, et öelgu ma seda turvakontrollis et pagas on kaotsis ja et pean uuele lennule lippama. Kõlab ju suht kergelt. Probleem tekkis turvakontrollis- nemad ei lubanud mind läbi. Saatsid mind mingisse uude järjekorda.. Seal aga oli oma 20 -30 inimest minu ees ja 3 teenindajat. Hmmm paanika osakond. Ma olin magamata ja väsinud ja ma olin juba edasi tagasi jooksnud kohvrit otsides, et nagu kas nad teevad nalja või?! Küsin siis ühe töötaja käest et kas nagu ma ei saaks ette järjekorras, et ma pean lennule jõudma.. EI on vastus. Siis tuleb kena soliidne Kanada mees ka järjekorda ja ei ole ka selle inimestehulgaga meie ees sugugi rahul. Nii "muuseas" kurdan talle oma muret, mille peale tema ka jumal närvi läheb ja kõva häälega ühe turvatöötaja poole pöördub, et vabandage see tütarlaps peab lennukile jõudma, et ei ole normaalne et ta siin järjekorras passib, laske ta läbi. Töötaja muidugi, et ta peab ootama. seepeale minu toetaja sisistas, et loomulikult ära tee midagi, see on ju kõigest sinu töö!! Teate ma oleks tahtnud sellele mehele kalli teha sel hetkel. Temast oli siiski kasu sest seepale üks neist kolmest töötajast võttis ette need 3-4 inimest (mina ka sealhulgas), kelle kohver kadunud oli. Seal see töötaja veel öiendas et miks ma pole juba seda lehte täitnud ja vajalikke andmeid andnud kohvri kadumise kohta. Ütlesin et mul kästi see Vancouveris teha. Tema vaidles vastu. No mida kuradit, ma olin ikka siga vihane, otsustage ära.
Igatahes ma vahepeal olin näinud et mu lend hilineb 20 minutit... Nüüd lippasin ma uude check ini...
seal siis öeldi ka et ei ikka Vancouveris pean tegema avalduse- kuna see on reisi lõpp ja seal saan oma pagasi kätte! Oi ma tahtsin vanduda. Aga veel rohkem tahtsin ma lennule jõuda. No mis te arvate miuke järjekord turvakontrollis oli???
Siis nägin eemal mingit teist turvatöötajat ja ma palusin, et kuule kas otsemat teed lühema järjekorraga pole või?? No siis ta juhatas mind korrus kõrgemale.. vahepeal uurides et kust ma pärist olen ja vaatas mu dokumente, et on jah Eesti nime moodi.
Turvakontrollis peab ju alati läpaka ära võtma ja jalanõud... kas te arvate et ma nagu unustasin oma "vedelikukoti välja võtta" aga õnneks sellisel öisel ajal olid tööötajad normaalsed ja ma sain sealt ruttu tulema. Oma kola kokkupanemine võttis rohkem aega sest mul polnud õrna aimugi kas mu lennuk on veel seal või ei! Need 20 ekstra minutit olid ammu möödunud..
taas jooksin ma lennuki poole. Jõudsin väravasse ja teenindjad olid kõik nii rõõmsad ja roosad ja et oh aega küll, võta nüüd rahulikult, sa jõudsid! Noh ja siis tuli välja et mingid teised lennud hilinesid ja me ootasime parajat hulka inimesi veel. Nii et ma istusin oma pool tundi veel lennukis enne kui me startisime.. Oleks siis keegi võinud teadetetahvlit uuendada.. ma oleks ju vähem närvirakke kaotanud ja vähem jooksnud.
Ma võin aint aimata kui jube ma välja nägin.. 48tunni jooksul maganud umbes 2 tundi, sest ma ju ei maga lennukis.. viimased poolteist tundi totaalset närvipinget, higine ja näost punane suurest vihast ja ajuvabadusest.
Oi kuidas ma oleks tahtnud pesta ja voodisse kerra tõmmata.
Ja no loomulikult sel viimasel lennul istusin ma keskmises reas keskmisel istmel. Juhhei... veel väiksem tõenäosus magamiseks. Õnneks oli lahe meesterahvas kõrval kellega sai natuke nalja visata... ma arvan et minu huumor tuli juba üleväsimusest.
Ja veel 5 tundi lendamist ja ma saabusin Vancouveris. Kui te olete pikemaid lende teinud, siis te teate, mis tunne teie tagumikul on. Ütleme nii et need 5 tundi ma pigem lamasin külje peal kui istusin.
Okei edasi Vancouveris läks juba suht lihtsalt ja teate kui ma kuskil südaöö paiku oma magamiskohta jõudsin ja jalanõud jalast sain ning pehme vaiba peal kõndisin, siis mul tekkis juba inimese tunne. Aga pärast pesu ja riiete vahetamist arvasin ma et ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas. Pärast klaasikest veini voodis olles aga oli tunne TAEVALIK!!
Mis te arvate kaua ma magasin?? umbes 7 tundi ainult :)
No kes suudab magada kui aknast paistavad mäed ja vesilennukid kogu aeg põrisevad. Ma ei ole harjunud vesilennukite müraga, Eestis ma kuulsin aint tavalisete lennukite müra eksole..
Pagas toodi koju umbes 36 tundi hiljem peale minu saabumist. Sakslased kurat ei suutnud seda Frankfurdis 4 tunni jooksul ka lennukile panna. Tegelased ma ütlen. :)
Üldiselt läks ju suht hästi kogu see üle ookeani lendamine või mis te arvate?!
Järgmisel korral siis natuke kodu otsimisest...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar