No mis siis viimase nädala jooksul toimunud on??
Ma vist võin mõned pealkirjad facebookist siia üle kopeerida, et ka teistel oleks natuke aimu...
Esmaspäeva hommik algas kohe kodus korterinaabri peale vihastamisega.. Juhtus siis selline lugu:
Me kõik teame et veekeetjatel on märge MIN - mis näitab miinimum veekogust, mis tuleb kannu panna. Läksin just kööki kohvikruusi pesema, kuulen, et veekeetja teeb imelikku häält ja ajab tossu. No näen, et vett pole piisavalt sees. Selgitasin korterinaabrile, et sa kärsatad kannu läbi kui sa ei pane piisavalt vett.. Mis te arvate kas ta pani vett juurde?? Ei loputas kannu paar korda jaheda veega läbi ja pani jälle väga vähe vett!! Ja siis veel kommenteeris et okei ema!!
Ja mina veel põletasin ennast kui üritasin seda välja lülitada. Tema hakkas lampi seletama, et kuule kann on vist väljaspoolt must, et tuleks korralik pesu sellele teha. Oi ma tahtsin nii öelda, et kui sedasi edasi jätkad, võid kohe varsti uue kannu osta. No uskumatu!! Pole ime, et neile on tarvis kasutusjuhendit, et fööni ei soovita kasutada magamise ajal!!
Oi ma olin kohe nii vihane inimese rumaluse peale. Taaskord tuleb tõdeda, et eurooplased on natuke rohkem harjunud ajusid kasutama ning kõike ei pea samm sammult ette kirjutama. Aga näete siin on mõnele ette kirjutamisest ka vähe - ikka ei saa aru.
5 päeva hiljem, võin tunnistada, et minu soovitust pole jätkuvalt kuulda võetud!!
Eks igaüks pea oma õppetunnid ise saama.
Teisipäev pidin vaba olema, aga kuna Liz sai järski kõhugripi omanikus, palus ta mul tööle minna. Kas pole tore ärgata ilma äratuseta vabal päeval täpselt sama ajal, mil tavaliselt on äratus??!!
Oehh vahepeale selline suvaline fakt, et poe kõrval teises boksis käib hetkel ehitus ja seal töötab iirlasest elektrik. Lihtsalt selline tore tutvumine iirlasega. :D
Kolmapäeval sain Jiminiga koos tööle, ta käis hommikul enne tööd verd andmas ja kuna Liz tundis end ikka veel nõrgalt, siis ta palus, et ma ikka tööle läheksin. Meist kõigist pidin mina see terveim ja tugevaim olema..
Väike soovitus, ärge kunagi nii mõelge, sest see võib sekundiga muutuda.
Hakkasime hilinema ja ma pakkusin et kuni Jimin pargib, ma lähen teen poe lahti.
Sisenesin tagaukse kaudu ja eks ma parasjagu kiirustasin ning ühel hetkel tõmbasin ukse kinnija kes teab võibolla aitas tuul kaasa.. mis iganes. Minu jalg oli veel väljas ja ukse alumine serv kiskus osa minu kannast lahti. Suur tükk rippus vaid ühe servaga veel mu kanna küljes. Komberdasin kuidagi sisse, nägin et verd tuleb palju ja loomulikult olid plaastrid esmaabikarbist otsas... Jimin sisenes ja mina kamandasin ta üle tee poodi ise öeldes, et ära vaata muidu sa minestad ( ta oli ju alles verd andnud). Tema küsima, et kas lähme haiglasse.. Mina vastu et lolliks oled läind või. kuskile ma ei taha minna!! Plaastrit on vaja ja siis tuleb tööle hakata. :)
Ta jättis mu laoruumi kükitama ja läks apteeki.
Ma arvan et ma olin rohkem närvis sellest, et pood ei saa õigel ajal avatud kui millestki muust.
Mingi hetk oli ikka haava nii jube vaadata ja ma ju ei kannata verd, mida tuli aga palju.. lõppuks tahtis pilt ikka vägisi eest minna. Jimin tuli tagasi ja ütles et apteegist öeldi et pangu ma mittekleepuv lapp peale ja sidugu kinni ning hoidku jalga südamest kõrgemal!! Et nagu viskan tolmusele põrandale oma heleda kleidiga?? Nalja teete või, ma pean ju töötama käis minu mõte. Ma ei kavatse oma kleiti tolmuseks teha. Jimin ikka kogu aeg küsib et kas ma olen kindel et ma ei taha haiglasse minna?? Ma ütlesin taaskord et ei taha, seon jala kinni ja hakkan tööle. Vahepeal helistas Upane, meie armas ülemus, kes uuris mult, et Kas Liz ikka tuleb jne. Oi mul tahtis pilt tasku minna.. püsti ei võinud üldse tõusta. Kükitasin ja jõin lonkshaaval vett. Ma ei tea kust tuli see jäärapäisus ja kohutav tahtmine tööd teha??!! Ma arvan, et ma lihtsalt ei tahtnud endale tunnistada, et asi on sõna otseses mõttes karm. Vahepeal kui Jimin apteegis käis, helistas ta Lizile ja kitus ära, et mis värk on. Et mina ei taha haigla traumapunkti minna aga minu haav on väga suur. Liz lubas varem kohale tulla..
Kui Jimin sellest mulle mainis, olin ma jube vihane, et mis mõttes, ei ole ju vaja. Igatahes tuiasin ma aegajalt ringi ja tegin istudes tööd. Jimin mainis, et ma hirmutan teda oma käitumisega.. Ma aint naersin vastu, et näe enam ei ole ma näost NII valge. Mingi hetk helistas Liz ja uuris kuidas ma end tunnen ja olen ma kindel, et ma ei taha haiglasse minna??!! Ma ütlesin, et ma pean teadvusetu olema, muidu te mind haiglasse ei saa!!! Noh kui ta lõpuks kohale tuli ja nägi et 2 tunniga pole verejooks lõppenud sundis ta mu istuma ja ütles et teeb paar kiiret asja ära ja siis Jimin sõidutab mu koju, et pass ja kindlustus võtta ja siis haiglasse! Tema karm ütlus, et kui ma ei taha seda nn lihatükki ära lõigata, siis tuleb see kinni õmmelda! Mina huilgasin taaskord vastu, aga vaikselt hakkas pärale jõudma et okei.. Asi on tõsine, aga ega ma selle eest vait ei olnud.. nõudsin jätkuvalt istuvat tööd... mida mulle enam ei antud!! Kästi toolil istuda ja jalg teisel toolil hoida. Appi kui raske see on!!!
Lõppude lõpuks olime siis kolme naist Jimin- vereandmisest kergelt nõrk ja pärast minu õnnetust ka minestamise äärel, Liz kel jätkuvalt sees keeras kõhugripist ja mina nn kõige tugevam, kes ei aegajalt näost nii valge ning esimese tunni jooksul iga natukese aja tagant minestuse äärel. Kolm naist ja kõik lightheaded! :)
Igatahes ma ei hakka kogu sellest teemast kirjutama mis enne arsti nägemist toimus- keda see paberimajandus ikka huvitab..
Lõpuks kui ma ootesaalis istusin ja mind sisse kutsuti.. ma ei suutnud uskuda et ma alla tunni seal pidin ootama, aga ju minu lahtine haav oli olulisem kui kellegi teise varbad vms
Noh õde pani mu voodile külitama, lõikas meie seotud sideme lahti tegi mulle õla peale teetanuse süsti ja jättis mind sinna üksi pea kolmveerandtunniks lamama... Vahepeal voolas teetanusesüstist tehtud august verd, aga ma ei saand muud teha kui kleidivarukat hoida, et see veriseks ei saaks.
Mingi hetk hakkas pea rämedalt valutama ja põiekas tekkima...
Lõpuks tuli resident kes pani kirja, mis juhtus, vaatas üle ja kutsus arsti, et kas on vaja õmmelda või seovad kinni... Noja samal ajal kui mina seletan et mis juhtus, vastab tütarlaps Good stuff ( väga hea) Kust otsast see, et mul kannal tükk peaaegu küljest on, hea on???!! Ma juba mõtlesin, et kui nad aint puhastavad ja kinni seovad, siis on ikka täielik ajaraisk.Noh tuli arst, üks pilk mu jalale ja mees ütles, et oi see on küll üks kohutav haav ja siin on kindlasti vaja õmmelda... Siis seletas et kasutab seda niiti, mis hiljem tuleb välja võtta mitte biolagunevat, kuna haav on sellise koha peal kus jalanõu serv ja biolagunev jätab suurema armi ning võib hiljem väga hõõruda. No okei siis FINE. Siis hakati jäägeeli panema ja hoiatati et kand on hell koht siis see teeb haiget. Minge pekki ta ei valetanud. Esimese puudutuse peale tõmbasin jala ära... nagu nalja teete või. Paluti jalg paigal hoida!! Pisarad lihtsalt julmalt voolasid.. härra patsutab, et tubli oled, kas kõik on korras? Mingi hetk ma lihtsalt röögatasin. Seda valu võib kirjeldada põletamisega. Katsuge end paigal hoida kui te tunnete, et miski põletab teid... Mingi hetk arsti korduvale küsimusele , et kas mul on kõik okei, ütlesin oma löriseva ninaga et salvrätte oleks vaja :))))
Noh pärast seda ei olnud enam hullu. Nad mõlemad kiitsid mind, et ma olevat väga tubli, et tegemist on tõeliselt hella kohaga ja õmbluseid tehti ka rohkem kui teistele kohtadele. Lõppude lõpuks läks haiglas vaid 3,5 tundi.
Kuna mul seal levi ei olnud, siis väljudes oli nii Liz kui Jimin mulle helistanud ja sõnumineerinud, et ega ma ju ometi ikka veel haiglas ei ole ja kuidas ma end tunnen.. Karin oli ka hästi armsa teate kõneposti jätnud. Pean tunnistama, et ma olen neile väga tänulik. Näide veel sellest, et ega ma haiglast tulles taksoga koju ei tuld... ikka bussiga.
Liz kes elas haigla lähedal tuli haigla juurde ja saatis mu bussi peale, arvates, et ehk mul on vaja natuke rääkida ja seltsi peale viimaseid sündmusi. aaawww
Õhtul oli raske magama jääda, sest õudsad pildid päeva sündmustest jooksid kogu aeg silme eest läbi.
Tegelikult polnud mu jalg ju otseselt valutanud päeva otsa, seega ma olin väga üllatunud kui pool neli öösel valu peale ärkasin, alguses proovisin edasi magada aga see läks ikka nii tugevaks, et pidin tabletid sisse võtma ja valasin oma krokodillipisaraid taas. Magama sain alles pool kuus uuesti jääda kui valuvaigistid mõjuma hakkasid. Hommikul läksin jälle vapralt tööle. :) Tegelikult oli mu pehmete plätude peal palju parem olla kui voodis valutava jala peale mõelda. Tööl käskis Liz mul ikka jalale puhkust anda ja sebis mulle istuvat tööd.
Muidu me plätudega ei või tööl käia ja no ega me istuda ka ei tohi, aga nüüd olid mul mõlemaks vabandused. Haiglas kiitsin ka arstile et noh nüüd ma saan vähemalt plätudega tööl käia. See muigas, et noh sa kohe oskad ka oma halvas olukorras midagi head leida.
Mis mulle muidugi ei meeldi on see, et 12 päeva on niidid sees ja nende väljavõtmine on ka natuke valus. "NATUKE" !!!tahan tuimestust :)))
No täna on pühapäev ja iga päev võtan valuvaigisteid aina vähem ja sellest servast, kus nn lihatükk kanna küljes oli tunnen juba sügelemist- tähendab et paraneb. Teine pool aga.... noh seal on õmbluste vahel jätkuvalt lõhe, aga enam ma ei minesta oma jalga vaadates.
Reedel peale pesu avastasin, et okei oleks vaja uus lapp panna, et olemasolev on liiga verine.. võtsin sideme ära ja paha hakkas. Mingi ajaga panin sideme peale tagasi ja saatsin Jiminile sõnumi, et tema peab minu jalga puhastama töö juures. Ta saatis vastu et ei, tema minestab. Ma ütlesin et ei minesta ta midagi, mina minestan. Siis ta saatis vastu mulle : Sigrit you suck!!! ( umbkaudne tõlge, et Sigrit, sa oled nõme?) :D :D oi ma naersin, vastasin, et armastan teda ka!! Tööl vaeseke muidugi püüdis puhastada mu haava ümbrust aga ei julenud eriti tugevalt vajutada. Käskisin tal siis hoopis õmblused üle lugeda, et palju on. Kümme!
Noh eks ma vaikselt tegele siis kindlustuse ja muude asjadega... sest ainuüksi too visiit makab 418 dollarit ja väljavõtmine ka. parem oleks, et see minu taskust ei tuleks.
Kuna asi juhtus töö juures aga enne minu töö algust, siis ma ei tea kas see makstakse töö kaudu kinni või ei... see selgub mõne nädalaga. Et nagu ei ole tööõnnetus aga samas juhtus töö juures..
Oma kindlustust teavitasin ka.
Vat sedasi tähistasin mina meie Vabariigi Taasiseseisvumist!
Õhtul kodus peale haiglast tulekut avastasin, et Grouse Mountain, kus ma mingi kuu tagasi käisin ja kuhu ma oma mõmmide fotod saatsin valis minu pildi selle nädala võidufotoks, Palusid pildi saamislugu. Ma muidugi ei tea mis ma võitsin, vist magamiskoti. Ma olen väga rahul
Võidupilt siis on see:
No ja nädala pärast kolin!
Ma loodan , et teil kellelgi süda pahaks ei läinud ja te suutsite ikka asja üle naerda. Nagu Liz ütles, siis teda hämmastas minu tugev nõudmine tööd teha õnnetuse päeval!!
Poe tagaust aga ma pelgan nüüd ja noh kingakarpe haigele jalale ei soovita ka pillata!! :P
Tegelikult asi paraneb ja nagu mainisin siis jalavalu on aina vähem.. Teetanusesüsti valu õlalihastes on ka lõpuks kadunud..saaks peavalust ka jagu..
Ahjaa hetkel levib see ALS ( kui inimese lihased lõpetavad tegevuse ja ainuüksi neelamine võib muutuda raskeks, liikumisraskused ja muu selline) haiguse toetuseks pangetäie jääkülma vee katsumus. Et kui 24 tunniga väljakutsele ei vasta ja enda jääkülma veega üle kasta ei lase, siis pead annetama selle haiuse toetuseks. Paljud muidugi teevad mõlemat. Mu juhataja Liz sai tänu oma vennale selle väljakutse ja tal on 24 tundi aega, et endale pangetäis jääkülma vett lasta kaela kallata ja video postida ning kolmele uuele väljakutse esitada... Ma pakkusin, et ma heameelega valan talle jääkülma vee kaela!! Ma ikka tugevalt irvitasin ja ta hoiatas, et kui ma jätkan, siis võib ta selle väljakutse mulle esitada. Hahaa, eks ma anna teada, mis sellest saab!
Täna hommikul tööle minnes jättis juht jälle bussi ühes peatuse seisma ja teavitas, et läheb toob omale kohvi ja on mõne minuti pärast tagasi! Hahaa see on ikka naljakas, et tavalise linnaliini juht nii teeb!
Olge mõnusad!!
Ma vist võin mõned pealkirjad facebookist siia üle kopeerida, et ka teistel oleks natuke aimu...
Esmaspäeva hommik algas kohe kodus korterinaabri peale vihastamisega.. Juhtus siis selline lugu:
Me kõik teame et veekeetjatel on märge MIN - mis näitab miinimum veekogust, mis tuleb kannu panna. Läksin just kööki kohvikruusi pesema, kuulen, et veekeetja teeb imelikku häält ja ajab tossu. No näen, et vett pole piisavalt sees. Selgitasin korterinaabrile, et sa kärsatad kannu läbi kui sa ei pane piisavalt vett.. Mis te arvate kas ta pani vett juurde?? Ei loputas kannu paar korda jaheda veega läbi ja pani jälle väga vähe vett!! Ja siis veel kommenteeris et okei ema!!
Ja mina veel põletasin ennast kui üritasin seda välja lülitada. Tema hakkas lampi seletama, et kuule kann on vist väljaspoolt must, et tuleks korralik pesu sellele teha. Oi ma tahtsin nii öelda, et kui sedasi edasi jätkad, võid kohe varsti uue kannu osta. No uskumatu!! Pole ime, et neile on tarvis kasutusjuhendit, et fööni ei soovita kasutada magamise ajal!!
Oi ma olin kohe nii vihane inimese rumaluse peale. Taaskord tuleb tõdeda, et eurooplased on natuke rohkem harjunud ajusid kasutama ning kõike ei pea samm sammult ette kirjutama. Aga näete siin on mõnele ette kirjutamisest ka vähe - ikka ei saa aru.
5 päeva hiljem, võin tunnistada, et minu soovitust pole jätkuvalt kuulda võetud!!
Eks igaüks pea oma õppetunnid ise saama.
Teisipäev pidin vaba olema, aga kuna Liz sai järski kõhugripi omanikus, palus ta mul tööle minna. Kas pole tore ärgata ilma äratuseta vabal päeval täpselt sama ajal, mil tavaliselt on äratus??!!
Oehh vahepeale selline suvaline fakt, et poe kõrval teises boksis käib hetkel ehitus ja seal töötab iirlasest elektrik. Lihtsalt selline tore tutvumine iirlasega. :D
Kolmapäeval sain Jiminiga koos tööle, ta käis hommikul enne tööd verd andmas ja kuna Liz tundis end ikka veel nõrgalt, siis ta palus, et ma ikka tööle läheksin. Meist kõigist pidin mina see terveim ja tugevaim olema..
Väike soovitus, ärge kunagi nii mõelge, sest see võib sekundiga muutuda.
Hakkasime hilinema ja ma pakkusin et kuni Jimin pargib, ma lähen teen poe lahti.
Sisenesin tagaukse kaudu ja eks ma parasjagu kiirustasin ning ühel hetkel tõmbasin ukse kinnija kes teab võibolla aitas tuul kaasa.. mis iganes. Minu jalg oli veel väljas ja ukse alumine serv kiskus osa minu kannast lahti. Suur tükk rippus vaid ühe servaga veel mu kanna küljes. Komberdasin kuidagi sisse, nägin et verd tuleb palju ja loomulikult olid plaastrid esmaabikarbist otsas... Jimin sisenes ja mina kamandasin ta üle tee poodi ise öeldes, et ära vaata muidu sa minestad ( ta oli ju alles verd andnud). Tema küsima, et kas lähme haiglasse.. Mina vastu et lolliks oled läind või. kuskile ma ei taha minna!! Plaastrit on vaja ja siis tuleb tööle hakata. :)
Ta jättis mu laoruumi kükitama ja läks apteeki.
Ma arvan et ma olin rohkem närvis sellest, et pood ei saa õigel ajal avatud kui millestki muust.
Mingi hetk oli ikka haava nii jube vaadata ja ma ju ei kannata verd, mida tuli aga palju.. lõppuks tahtis pilt ikka vägisi eest minna. Jimin tuli tagasi ja ütles et apteegist öeldi et pangu ma mittekleepuv lapp peale ja sidugu kinni ning hoidku jalga südamest kõrgemal!! Et nagu viskan tolmusele põrandale oma heleda kleidiga?? Nalja teete või, ma pean ju töötama käis minu mõte. Ma ei kavatse oma kleiti tolmuseks teha. Jimin ikka kogu aeg küsib et kas ma olen kindel et ma ei taha haiglasse minna?? Ma ütlesin taaskord et ei taha, seon jala kinni ja hakkan tööle. Vahepeal helistas Upane, meie armas ülemus, kes uuris mult, et Kas Liz ikka tuleb jne. Oi mul tahtis pilt tasku minna.. püsti ei võinud üldse tõusta. Kükitasin ja jõin lonkshaaval vett. Ma ei tea kust tuli see jäärapäisus ja kohutav tahtmine tööd teha??!! Ma arvan, et ma lihtsalt ei tahtnud endale tunnistada, et asi on sõna otseses mõttes karm. Vahepeal kui Jimin apteegis käis, helistas ta Lizile ja kitus ära, et mis värk on. Et mina ei taha haigla traumapunkti minna aga minu haav on väga suur. Liz lubas varem kohale tulla..
Kui Jimin sellest mulle mainis, olin ma jube vihane, et mis mõttes, ei ole ju vaja. Igatahes tuiasin ma aegajalt ringi ja tegin istudes tööd. Jimin mainis, et ma hirmutan teda oma käitumisega.. Ma aint naersin vastu, et näe enam ei ole ma näost NII valge. Mingi hetk helistas Liz ja uuris kuidas ma end tunnen ja olen ma kindel, et ma ei taha haiglasse minna??!! Ma ütlesin, et ma pean teadvusetu olema, muidu te mind haiglasse ei saa!!! Noh kui ta lõpuks kohale tuli ja nägi et 2 tunniga pole verejooks lõppenud sundis ta mu istuma ja ütles et teeb paar kiiret asja ära ja siis Jimin sõidutab mu koju, et pass ja kindlustus võtta ja siis haiglasse! Tema karm ütlus, et kui ma ei taha seda nn lihatükki ära lõigata, siis tuleb see kinni õmmelda! Mina huilgasin taaskord vastu, aga vaikselt hakkas pärale jõudma et okei.. Asi on tõsine, aga ega ma selle eest vait ei olnud.. nõudsin jätkuvalt istuvat tööd... mida mulle enam ei antud!! Kästi toolil istuda ja jalg teisel toolil hoida. Appi kui raske see on!!!
Lõppude lõpuks olime siis kolme naist Jimin- vereandmisest kergelt nõrk ja pärast minu õnnetust ka minestamise äärel, Liz kel jätkuvalt sees keeras kõhugripist ja mina nn kõige tugevam, kes ei aegajalt näost nii valge ning esimese tunni jooksul iga natukese aja tagant minestuse äärel. Kolm naist ja kõik lightheaded! :)
Igatahes ma ei hakka kogu sellest teemast kirjutama mis enne arsti nägemist toimus- keda see paberimajandus ikka huvitab..
Lõpuks kui ma ootesaalis istusin ja mind sisse kutsuti.. ma ei suutnud uskuda et ma alla tunni seal pidin ootama, aga ju minu lahtine haav oli olulisem kui kellegi teise varbad vms
Noh õde pani mu voodile külitama, lõikas meie seotud sideme lahti tegi mulle õla peale teetanuse süsti ja jättis mind sinna üksi pea kolmveerandtunniks lamama... Vahepeal voolas teetanusesüstist tehtud august verd, aga ma ei saand muud teha kui kleidivarukat hoida, et see veriseks ei saaks.
Mingi hetk hakkas pea rämedalt valutama ja põiekas tekkima...
Lõpuks tuli resident kes pani kirja, mis juhtus, vaatas üle ja kutsus arsti, et kas on vaja õmmelda või seovad kinni... Noja samal ajal kui mina seletan et mis juhtus, vastab tütarlaps Good stuff ( väga hea) Kust otsast see, et mul kannal tükk peaaegu küljest on, hea on???!! Ma juba mõtlesin, et kui nad aint puhastavad ja kinni seovad, siis on ikka täielik ajaraisk.Noh tuli arst, üks pilk mu jalale ja mees ütles, et oi see on küll üks kohutav haav ja siin on kindlasti vaja õmmelda... Siis seletas et kasutab seda niiti, mis hiljem tuleb välja võtta mitte biolagunevat, kuna haav on sellise koha peal kus jalanõu serv ja biolagunev jätab suurema armi ning võib hiljem väga hõõruda. No okei siis FINE. Siis hakati jäägeeli panema ja hoiatati et kand on hell koht siis see teeb haiget. Minge pekki ta ei valetanud. Esimese puudutuse peale tõmbasin jala ära... nagu nalja teete või. Paluti jalg paigal hoida!! Pisarad lihtsalt julmalt voolasid.. härra patsutab, et tubli oled, kas kõik on korras? Mingi hetk ma lihtsalt röögatasin. Seda valu võib kirjeldada põletamisega. Katsuge end paigal hoida kui te tunnete, et miski põletab teid... Mingi hetk arsti korduvale küsimusele , et kas mul on kõik okei, ütlesin oma löriseva ninaga et salvrätte oleks vaja :))))
Noh pärast seda ei olnud enam hullu. Nad mõlemad kiitsid mind, et ma olevat väga tubli, et tegemist on tõeliselt hella kohaga ja õmbluseid tehti ka rohkem kui teistele kohtadele. Lõppude lõpuks läks haiglas vaid 3,5 tundi.
Kuna mul seal levi ei olnud, siis väljudes oli nii Liz kui Jimin mulle helistanud ja sõnumineerinud, et ega ma ju ometi ikka veel haiglas ei ole ja kuidas ma end tunnen.. Karin oli ka hästi armsa teate kõneposti jätnud. Pean tunnistama, et ma olen neile väga tänulik. Näide veel sellest, et ega ma haiglast tulles taksoga koju ei tuld... ikka bussiga.
Liz kes elas haigla lähedal tuli haigla juurde ja saatis mu bussi peale, arvates, et ehk mul on vaja natuke rääkida ja seltsi peale viimaseid sündmusi. aaawww
Õhtul oli raske magama jääda, sest õudsad pildid päeva sündmustest jooksid kogu aeg silme eest läbi.
Tegelikult polnud mu jalg ju otseselt valutanud päeva otsa, seega ma olin väga üllatunud kui pool neli öösel valu peale ärkasin, alguses proovisin edasi magada aga see läks ikka nii tugevaks, et pidin tabletid sisse võtma ja valasin oma krokodillipisaraid taas. Magama sain alles pool kuus uuesti jääda kui valuvaigistid mõjuma hakkasid. Hommikul läksin jälle vapralt tööle. :) Tegelikult oli mu pehmete plätude peal palju parem olla kui voodis valutava jala peale mõelda. Tööl käskis Liz mul ikka jalale puhkust anda ja sebis mulle istuvat tööd.
Muidu me plätudega ei või tööl käia ja no ega me istuda ka ei tohi, aga nüüd olid mul mõlemaks vabandused. Haiglas kiitsin ka arstile et noh nüüd ma saan vähemalt plätudega tööl käia. See muigas, et noh sa kohe oskad ka oma halvas olukorras midagi head leida.
Mis mulle muidugi ei meeldi on see, et 12 päeva on niidid sees ja nende väljavõtmine on ka natuke valus. "NATUKE" !!!tahan tuimestust :)))
No täna on pühapäev ja iga päev võtan valuvaigisteid aina vähem ja sellest servast, kus nn lihatükk kanna küljes oli tunnen juba sügelemist- tähendab et paraneb. Teine pool aga.... noh seal on õmbluste vahel jätkuvalt lõhe, aga enam ma ei minesta oma jalga vaadates.
Reedel peale pesu avastasin, et okei oleks vaja uus lapp panna, et olemasolev on liiga verine.. võtsin sideme ära ja paha hakkas. Mingi ajaga panin sideme peale tagasi ja saatsin Jiminile sõnumi, et tema peab minu jalga puhastama töö juures. Ta saatis vastu et ei, tema minestab. Ma ütlesin et ei minesta ta midagi, mina minestan. Siis ta saatis vastu mulle : Sigrit you suck!!! ( umbkaudne tõlge, et Sigrit, sa oled nõme?) :D :D oi ma naersin, vastasin, et armastan teda ka!! Tööl vaeseke muidugi püüdis puhastada mu haava ümbrust aga ei julenud eriti tugevalt vajutada. Käskisin tal siis hoopis õmblused üle lugeda, et palju on. Kümme!
Noh eks ma vaikselt tegele siis kindlustuse ja muude asjadega... sest ainuüksi too visiit makab 418 dollarit ja väljavõtmine ka. parem oleks, et see minu taskust ei tuleks.
Kuna asi juhtus töö juures aga enne minu töö algust, siis ma ei tea kas see makstakse töö kaudu kinni või ei... see selgub mõne nädalaga. Et nagu ei ole tööõnnetus aga samas juhtus töö juures..
Oma kindlustust teavitasin ka.
Vat sedasi tähistasin mina meie Vabariigi Taasiseseisvumist!
Õhtul kodus peale haiglast tulekut avastasin, et Grouse Mountain, kus ma mingi kuu tagasi käisin ja kuhu ma oma mõmmide fotod saatsin valis minu pildi selle nädala võidufotoks, Palusid pildi saamislugu. Ma muidugi ei tea mis ma võitsin, vist magamiskoti. Ma olen väga rahul
Võidupilt siis on see:
No ja nädala pärast kolin!
Ma loodan , et teil kellelgi süda pahaks ei läinud ja te suutsite ikka asja üle naerda. Nagu Liz ütles, siis teda hämmastas minu tugev nõudmine tööd teha õnnetuse päeval!!
Poe tagaust aga ma pelgan nüüd ja noh kingakarpe haigele jalale ei soovita ka pillata!! :P
Tegelikult asi paraneb ja nagu mainisin siis jalavalu on aina vähem.. Teetanusesüsti valu õlalihastes on ka lõpuks kadunud..saaks peavalust ka jagu..
Ahjaa hetkel levib see ALS ( kui inimese lihased lõpetavad tegevuse ja ainuüksi neelamine võib muutuda raskeks, liikumisraskused ja muu selline) haiguse toetuseks pangetäie jääkülma vee katsumus. Et kui 24 tunniga väljakutsele ei vasta ja enda jääkülma veega üle kasta ei lase, siis pead annetama selle haiuse toetuseks. Paljud muidugi teevad mõlemat. Mu juhataja Liz sai tänu oma vennale selle väljakutse ja tal on 24 tundi aega, et endale pangetäis jääkülma vett lasta kaela kallata ja video postida ning kolmele uuele väljakutse esitada... Ma pakkusin, et ma heameelega valan talle jääkülma vee kaela!! Ma ikka tugevalt irvitasin ja ta hoiatas, et kui ma jätkan, siis võib ta selle väljakutse mulle esitada. Hahaa, eks ma anna teada, mis sellest saab!
Täna hommikul tööle minnes jättis juht jälle bussi ühes peatuse seisma ja teavitas, et läheb toob omale kohvi ja on mõne minuti pärast tagasi! Hahaa see on ikka naljakas, et tavalise linnaliini juht nii teeb!
Olge mõnusad!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar