Täna tahan kohe südamest kiruda. Kirun kasvatamata lapsi ja vanemaid, kes ei suuda neid ohjeldada.
Hommikul sadas mõnuga ja põhimõtteliselt ei näinud ma kuni üheni kedagi peale ooperilaulja. (temast hiljem, sest tahan rõõmsamates toonides lõpetada).
Ühel hetkel olid vanemad kahe tütrega poes - lapsed umbes 9-10 ja 11-12.
Igatahes oli vaja neile mõlemale musti nahast kingi kooli jaoks (erakoolides nõutud) ja spordijalatseid.
No kõigepealt olid plikade jalad mustad nagu põrsastel.. no see võis tuleneda, et väljas sadas ja nad olid sandaalidega... aga ikkagi.
Siis need põrgulised kiskusid kogu aeg teisi jalatseid alla, siis väiksemale tuli aidata jalanõud jalga - okei sellest saan ma veel aru...
Siis nad näppisid müügil olevaid vihmavarjusid, avasid neid ja vehklesid kuni need omavahel kinni jäid. Siis ma juba segasin ise vahele. Vanemate korduvale keelule ei allutud kohe üldse. Siis taheti jalas olevate uute jalanõudega õue vihma kätte minna ja meie vihmavarje testida.. Teate ma ise suht kurjalt keelasin pidevalt. Oi mul olid juba närvid mustad. Sellest, et nad kogu aeg riiulitelt teise jalatseid alla kiskusid ja nendega ringi kooserdasid, ma üldse ei räägi. Vahepeal taoti jalgadega peeglisse!! Mida papa muidugi märkamagi ei teinud. tegin siis ohutuse mõttes ise märkuse!
Siis kukkusid plikad edasi tagasi ühest poe otsast kuni klaas aknani tormama - muidugi nii, et aken värises. Taas pidin ise märkuse tegema et jõuga aknasse joostes võib see neile kaela lennata...
Aknapesija kes ootas, et ma talle raha maksaksin tehtud töö eest pööritas ka silmi. Ma mainisin pärast, et selliseid hulle pole mul veel olnud.
Järsku oli mul nii palju inimesi poes ja kõik nõudsid tähelepanu, et ma taga lao osas vandusin omaette ja mõtlesin, et hea meelega raputaks kedagi. Järgmised lapsed muidugi ka jooksid ringi ja näppisid kõike... ühesõnaga ma ei jõudnud proovitud kaupa ära panna ega kokkugi korjata ilusti... lihtsalt surasin tagaruumi uksest sisse... Milline kaos valitses poes. Hea meelega oleks lihtsalt käratand kõva häälega, et võtke järjekorda ja hoidke oma mürgeldised paigal. Kui ma pean nende korraldatud sigadusi korrastama, siis läheb mul veel kauem aega.
Ja ma ei saa aru, mille pärast palub keegi mul õige suuruse jope talle tuua ja siis ta otsustab selle üle mõelda??!! Hallooo, poes vaatasid ringi?? Nagu mul pole muud teha kui sulle lihtsalt asju välja tassida, et sa mõelda saaksid... Miks sa ei mõelnud enne, kui kärsitult mu tähelepanu ootasid???!! No tegelt ka.. üks oli loll ja teine laisk!! Minu õe ja vennapojad on nooremad, aga ka ei ole nii hullud!!
Ja telefon pidi ka samal ajal kogu aeg helisema muidugi.. päris võtsin ju vastu.
Oehhh. ma kohe tunnen kuidas mul kohe vahutab sees sellest mõeldes ainuüksi.
Jimin saabus tööle just viimaste klientide maksmise ajaks, Mingi plika karjus vahepeal, sest tahtis mingeid jalanõusid konkreetselt seda värvi, aga mul oli liiga suur number... proua juba mõtles et ostab need jalatsid ära.. sinna oleks pea kaks plika jalga sisse mahtunud... lihtsalt et plika ei nutaks!!! Tegelt ka, et nagu sellised 2 tundi. Huh, hea, et ma varem lõpetasin ja hea, et homme on vaba.
Ahjaa ja siis pean ju sellest ooperilauljast kirjutama. Seal tänaval, kus pood on, käib enamus päevadel ringi üks itaallane ja laulab ooperit (itaalia keeles muidugi). Väga ilusti laulab. Iga kord kui ma juba eemalt teda kuulen, muutub mu meel rõõmsaks. Kuna jah poel on maast laen klaas aken ja uks, siis vaade tänavale on hea. Mingi hetk hakkasin ma talle lehvitama tema möödudes. Tavaliselt ta vaatab korraks ja laulab edasi. Täna aga olin ma uksele lähemal, taaskord lehvitasin ja siis ta tuli tagasi ja astus sisse. Uurisin, et kas ta on ikka italiano nagu räägitakse ja räääkisime keeltest. Tänasin teda selle eest, et ta iga päev mind õnnelikuks teeb oma lauluga.
Nonii ongi tuju jälle rõõmus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar