Gardneri mäe otsa ronimisest, jõuludest

Eelmises postituses mainisin oma matkast, aga nüüd siis lähemalt.
Mul oli juba mõnda aega suur suur tahe natuke raskemat mäe otsa ronimist teha kui seda olin seni teinud.. Miks? Tahtsin teada oma võimeid.. nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Soovisin end proovile panna ja esitasin iseendale väljakutse ja etteruttavalt võin juba öelda, et ma sain sellega hakkama.

Kes pikemalt ei viitsi lugeda, võib lõpu poole kerida :)

Nojah eks ta mõnes mõttes võib ju imelik olla, et milleks minna ja võtta ette selline teadmatus ja minna nn ehku peale, et võibolla peaks end rohkem treenima jne.. Jänes shampust ei joo eks,
Teine selline imelik asi oli, et miks ma seda Jõululaupäeval pidin tegema..
Sellepärast, et lubas head ilma ja pealegi oli mul ka 25. detsember vaba - seega aega taastumiseks.
Ma ei saa väga tihti kahte päeva järjest vabaks ja mitte kunagi ei tea ju kuidas ka ilm on.
Pealegi ei tahtnud ma seda väga pikalt edasi lükata.
Seega tõusin kell 5 hommikul et kaheksasele praamile jõuda. Buss sõidab sadamasse umbes 45 minutit ja eelmine kord jäin ühest praamist napilt maha, ei julenud hilisemale bussile jääda.
Olin juba vaadanud, et kui on ilus ilm, siis kuskil 8 -9 paiku hakkab valgeks minema, seega kui ma 8.30 umbes oma matka alustan ja see umbes 7 tundi aega võtab ( olin valmis ka et läheb 8 kui on palju pildistada või kui ma pean palju puhkama..) Sellise arvestusega oli lootust, et jõuan ka enne pimedat metsast välja. Õnneks pole Boweni saarel suuri ja ohtlikke metsloomi nagu karud või puumad.. Viimased pidid just hämara saabudes ründama ja loomulikult neid üksi hulkujaid nagu mina.
Ettevalmistused olid sellised, et lihtsalt uurisin ome õe ja venna käest, et mis nemad arvavad.
Vend on teinud natuke mägironimist ja andis nõu riietuse ja ka tehnika asjus.
Ega polnudki, ostsin korralikumad jalanõud ja mugavad riided sportimiseks.
Fliis ja jope olid olemas... seljakoti kinkisid Karin ja Ciaran jõuluks, kes teadsid, et ma plaanin seda hullust teha ja olin palunud Karini seljakotti laenuks.
Gardneri mägi 719m kõrge ja kohati on on tegemist väga järskude tõusudega. Netis oli matka pikkuseks antud 17 km.
Egas midagi.. algus oli mul tee selge ühe järve äärde, kuhu oli ligi 2km juba sadamast.. ise veel mõtlesin et oh näed .. 2 km 20 minutit suht tasasel maal (Kanadas ei olegi väga tasast maad mu meelest.. igatahes mitte pikalt) sellises rahulikus tempos.
Sealt edasi suutsin juba natuke valesti minna... ajakadu ehk umbes 5-10minutit.
No ja siis sain natuke mööd sõiduteed minna kuna õige lõik oli lihtsalt vee ja risu all ilmselt.
Lõpuks jõudsin ma siis Gardneri mäe raja algusesse ja stendilt lugesin ka selle kohta:

Ise mõtlesin, et kui hullud jooksevad seda, siis ei saa vist kõige hullem olla.
Käige kanni, mis mõttes nad jooksevad sellistest tõusudest üles??
Juba esmane tõus mööda laia asfalti ja hiljem laiemat metsarada oli nii järsk, et ma pidin mõned korrad puhkama. Umbes 45 kraadine tõus...
Mingi hetk oli lihtsalt kitsas metsarada... Jah lahtiseid kive ja juurikaid ja vett, sest mõned eelnevad päevad oli sadanud. Ikka veel oli ka paks udu väljas või pilved.. Ühel hetkel hakkas puude vahelt päikesekiiri paistma..

See andis jõudu juurde.
Mul oli netist prinditud teejuhis, aga ma pean ütlema, et kohati oli etteantud aeg enam vähem ja mõnes kohas ma isegi jõudsin kiiremini kui kirjeldatud. Sealsamas oli mul selline tunne, et ma olen kuskilt valesti läinud või maha maganud midagi... sest lõppu ei paistnud tulevat.
Varsti peale seda, avastasin ühe sellise mõnusa vaatega koha (millest juhistes kirjaski polnud). Vaated oleksid olnud kordi vägevamad kui pilvi ees poleks olnud. Tegin siiski pilte ja puhkepausi

Taas tundsin endas jõudu taastumas tänu vaadetele. Järgmine selline huvitav moment oli kui ma üle jõe pidin hüppama teekonna jätkamiseks. Ühest kohast oli lihtsalt tee sisse vajanud ja matkajad oma raja teinud kitsamast kohast, kust ilmselgelt suurema vihmaga ei hüppa üle.

Siis ma suutsin taas veits valesti minna... jälle ehk umbes 5-10 minutit lisaks.

Ühtäkki tuli selline tee, mis oli rohkem jõe moodi.. Mägedes ikka vesi voolab, eks..

Lahtised kivid, juurikad ja oksad, vesi.. Mis rajast me räägime ja ega siis tasapinnaliselt ei lähe.. tõus on ikka. See koht oli tegelikult veits tüütu, jalad said kergelt märjaks ja jube ebamugav oli kõndida. Pealegi ma ei saanud aru, et see teekond nii pikk on, sinna ilusasse vaatepunkti.

Siis jõudsin taas sellisele metsarajale kus ka mulda jms on, mitte aint kivid. Seal oli jälle tähistusega nadi lugu.. panin taas valesti-- seekord kuskil 20-30 minutit ja mingi hetk oli ka kerge paanika kui tagasiteel õiget kohta ei leidnud. Sundisin end rahulikuks ja varsti saingi õigele kohale tagasi.

Taaskord mõtlesin, et magasin selle vahepealse ilusa vaatepunkti maha ja juba olen teel päris tippu..

Lõpuks hakkas midagi vaate moodi taas puude vahelt paistma.. sai ka kividest üles turnitud.. Kaheteistkümneks umbes jõudsin siis sinna. (sadamast alustasin 8.20)

Sellised vaated on vaeva väärt:

Sel hetkel kui ma seal oma termoskruusist (Lizi kingitud) kohvi jõin ja end kurguni kinni mässisin külmast, nägin esimest matkajat sel päeval peale minu. Tegemist oli kohalikuga ja ta ikka soovitas mul tippu välja minna, et seal on päike jne. Küsisin et kas on raske.. pidavat jah ikka päris järsk lõpp olema.. Arusaam, et ma polegi päris tipus .... mnjaaa

Mõtlesin, et kui ma juba siia olen tulnud, siis panen edasi..

Mõnda aega panin jälle metsa all... taas ma ei arvanud, et tee tippu nii pikk on..

Vahepeal oli ikka suht järsk tõus.. tuli konkreetselt ronida hoides puujuurtest ja tüvedest kinni..

Viimases lõpus tuli just 3 tüdrukut alla kui mina end mööda köisi hakkasin üles vinnama.

Tegemist oli ehk umbes 80 kraadise nurga all ronimisega!! Köiega polnud asi sugugi nii raske.

Nii et tippu jõudsin ma kella üheks.. Seal oli veel kolm inimest. uurisin neil, et mis tee oleks targem minna alla, kas sama või siis see lõunapoolne, kus vaateid pole. nad arvasid et see kust ma tulin on veits lühem ( ma ei tahtnud pimeda peale jääda) Lõunapoolsel teel ei ole vaateid ka...

Natuke kurb oli see, et kohe kui ma tippu jõudsin tulid pilved... ootasin oma pool tundi, aga päris ära nad ei kadunud ja jube külm oli. Lõdisesin nii et vähe polnud. Kahju, sest see mis ma esimese minuti jooksul nägin, oli võrratu.

Need siis umbes 1-2 minutit peale tipu jõudmist

hetk hiljem

näete ka midagi??

Tulingi mööda kord ronitud teed tagasi.. Kohe alguses selline mõnus langus köie abil... tagumik ees ja vaatad üle õla alla, et kuhu jalgu toetada.

Venna soovitusel püüdsin ikka põlved nõtked hoida, aga ma teen seda vist nagunii.

Vahepeal oli hunnik juurikaid ja ma libisesin veits.. natuke väänasin jala, aga päris perseli ei käinud. :)

Seal on teid, mis on metsameestele tehtud... tavaline mullane, aga kohati vesine ja palju lahtisi nagu kruusakivisi peal. Mega libe ja kunagi ei tea kui lahtised need on. Allaminek oli ka paiguti jube järsk ja kiirus on ju ka teine (vahepeal ma isegi sörkisin alla kui tee lubas). Ühel hetkel igatahes panin ma vasaku põlve ja käe maha...paremas oli tomat :) Kusjuures natuke enne seda olin just tundnud, et parem põlv teeb valu astudes..

Noh põlv sai mustaks ja veriseks.. käärisin sääre üles ja kuivatasin salvrätiga verd ise samal ajal edasi kõndides. Natuke ajas muigama ka, et ikka panin käbla maha... Liz hoiatas, et ma raudselt tulen vigastusega tagasi..

Ei läinud kaua mööda kui see põlv oli juba parem ja püksisäär all kui ma panin ikka sellise käbla maha... mõlemad käed ja põlved ja lõpuks perseli... valusad kivid ma ütlen.. Püsti ei saanud sest kukkumisega olid jalad krampi tõmmanud... valusatele põlvedeel ka ei taht toetada, et püsti ajada.. mis sa teed... edasi istuda on valus.. a püsti ka ei saa kurat: Masseerisin lihaseid ja ajasin end ikka kõige pealt põlvili ja siis püsti. Nüüd oli parem jalg ikka väga verine ja lõhki.. Ja mõnusalt paistes.

loodan, et teil paha ei hakka...

See oli see algne tõus... mis nüüd oli 45kraadine langus... Nõme oli see, et nüüd olin ma oma veritseva põlvega seal, kus rohkem inimesi liikus... Panin salvrätiku peale ja tõmbasin sääre alla. Olingi tagasi järve ääres. Kui ma seal siis end kogusin ja jalga vaatasin, jõudsid need tüdrukud ka kohale, keda ma tippu jõudes kohtasin.. Nad olevat ära eksinud...

Mina aga olin teel alla kõik vaatamisväärsed kohad uuest läbi käinud, eks ma mõnes kohas veits lõikasin ka- tulin suurt teed mööda, mitte metsaalust rada.

Nüüd oli mul 2km sadamasse...

Panin spurtima, et laevale jõuda.. kuskil oli mälusse jäänud et läheb kas 15.15 või 15.20...

Jõudsin sadama 15.12 ja nägin praami eemaldumas.. ta väljus 15.00

Pegens.. kõik kohad olid kinni... istusin ja jõin ning mõtlesin süüa natuke, aga erilist isu polnud... Jahe oli ja jalad valutasid...

Ootasin neljast praami... mis jäi hiljaks ja saabudes selgus, et iga kolmapäev kell 16.00 on tegemist ohtliku veose sõiduga ja kedagi peale ei lasta. Inimesi oli päris palju ja keegi ei saanud praamile peale selle ühe näraka ohtliku veosega. Tuli veel tund aega oodata....

Kes see mõtleb jõululaupäeval, et oi kolmapäev on???!!! Noh mul ei olnud ju kiiret, veist külm oli ja no keha valutas ikka.. mõni teine jäi järgmisest praamist maha...

Vahet pole koju ma lõpuks sain ja esmase asjana viskasin ma lihtsalt voodi peale umbes 10ks minutiks pikali.-.. kogu riietega..

Oscar tuli mu kingitusega - pudel veini... et paneb külma.. mina et ma täna küll ei taha seda..

Ei jõudnud ma veel dushi allagi kui ta tuli klaasidega.. Einoh Häid Jõule!

Pärast tuli üks prantslane külla.. võttis kitarri ja veini mulle kaasa.. mängis mulle natuke flamenko ja rumbarütme ja mina lihtsalt tundisn, et vot väga mõnus päev on olnud.

Ma ei saand arugi kui kell juba 1 oli ja ta koju läks...Ma olin 20tundi üleval olnud!! Hull naine.

Mis ma siis kokkuvõttes oskan öelda sellest matkast:

Kohati oli raske.. väga raske ja ma pidin iga 10m tagant puhkama..

Ma ei olnud nii järskudeks tõusudeks ja laskumisteks valmis ja paiguti olid need tänu eelnevale vihmale suht ohtlikud...

Samas, teised saavad hakkama... ega ma papist ole!

Nägin ka teisi libastumsijälgi.. ilmselt nende tüdrukute poolt..

Natuke liiga palju on metsa all käimist.. rohkem võiks vaateid olla, sest need annavad jõudu..

Tagasiteel oli pool ajast muidugi ka metsa all hall ja pilves...tegin õieti, et kauemaks ei jäänud... oleksingi oodanud ja külmetanud seal oma tund aega ilmselt.

Samas see koht, mis hommikul pilvedes oli.. õhtu poole oli vaade parem:

Ma olen ülimalt uhke oma saavutuse üle ja see oli super, aga hetkel veel kohe uuele minna ei taha.

füüsiline valu oli 2 päevaga kadunud... põlv ka paraneb ... sinikatega läheb veel veits aega. Põlved enam paistes pole.. aga sellised kollakad sinakad :) tegelikult sutsu naljakas.. ma arvasin, et sellised kukkumised on lapsepõlve jäänud.

25ndal käisin Karini ja Ciarani juures jõulusöömingul..

Väga hea.. liha ja hapukapsad ja vaatasime filmi... mõnus.

Tööl olin 26-27 dets.. Nüüd teist päeva vaba, aga kurk on jube valus ja olen nagu püüdnud siin igast asju teha aga seni pole paremaks läinud.

Ei tea kas tegemist on viirusega, mida Oscar põeb siin 2 nädalat juba või sain ma mäe otsas külma.

Kusjuures üks asi.. et peale mäe otsas käimist.. süüa ei saanud ei samal õhtul ega järgmisel hommikul - selline tunne nagu keegi soriks noaga kõris. Juua sain aga süüa mitte. Õhtusöögiks oli parem, aga rohke vedelikuga. muidu ei saanud aru, aga nii kui suutäie võtsin, siis oli kurgus meeletu valu.

Matka päeval polnud nagu üldse isu.. hommikul oli liiga vara.. hiljem lihtsalt ei tahtnudki.

Paar õuna, tomat, paar snäkki ja paar viilu rosinasaia..oligi kogu mu söök. Õhtul natuke veini, sest siis süüa ei olnud enam võimalik - püüdsin aga valu pärast andsin alla.

Nüüd tuleb 1 päev tööl ja siis on 2 vaba taas..

Eile siis jagati veel üht uudist minuga.. saan taaskord tädiks. Mais!!

Lõppu natuke võrdulseks Killarney järv hommikul ja pealelõunal võrdluseks: