Järgnev on tõesti sündinud juhtum ja just minuga... Selline klassikaline aga samas idiootlik (suht minulik eksole.
Väljudes hommikul liftist otsin nina käekotis oma kindaid kui järsku põrkan kokku millegagi/kellegagi. Tõstan pea, kiljatan (ikka kõvasti), tahan juba vabandada kui järsku jõuab mulle pärale et ma olen peeglisse jooksnud ja minu vastas seisab minu enese peegeldus.
Te kõik teate mis tunne see on, eksju.
No piinlikkust olete ikka varem tundnud??
Loomulikult on meil maja fuajees ka turvakaamerad!!
Selline klassikaline aga samas idiootlik - nii minulik!
Eile sain Upane poolt kaardi ja kommikarbi jõuluks... Tulete kommi sööma??
Täna õhtul ootasin bussi, mida tundus mitte tulevat ja kuna hakkas jahe, siis tulin taas jala koju. Paduvihmaga. See muutub juba iganädalaseks teemaks, et kord nädalas vähemalt korra jala koju tulen. 40 minutit värskes õhus liikumist.
Üldiselt see kohtumine iseendaga nali kõlab natuke paremini vist inglise keeles, aga noh olgu teil siin eesti keelne variant..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar