Täna tegin jälle sellise mõnusa matka...
Kuigi teatud osa oleks võinud vahele jätta - nimelt suht eluohtlikku turnimise kaljudel lume ja jääga..
Ühel hetkel sai rada otsa ja kuna ma ei viitsinud tagasi minna, siis ma turnisin... endal ikka süda värises sees, sest üks libisemine oleks võinud lõppeda kas vees või kaljurahnudele kukkumisega...
Nii ma siis ronisin, kott üle õla, kindaid ei pannud, et libastumise oht väiksem oleks.. haarasin puudest ja mis vähegi tuge andsid...
Turnisin mis ma turnisin, aga lõpuks ikka jõudsin ka rajale tagasi.. ainult põlve lõin ära korra ja käsi oli marraskil - avastasin selle hiljem et kipitab.
Luban, et edaspidi lähen tagasi kui olustik selline..
nüüd aga tuli mul üks viimase hetke kohting... nii et rohkem muljetan hiljem..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar